Multikulti- aine, mis pani mõtlema

Laupäevahommikud multikulti seltsis andsid mõtteainet nädalateks. Ja seda üldse mitte läbi pikkade ja keerukate teoreetiliste allikate, vaid hoopis praktilisemas võtmes. Esmalt ühised arutelud koolis ja hiljem juba lahtiste silmadega ringiliikudes, kas oma igapäevases töökeskkonnas või linnaruumis. Väga huvitav oli tajuda täiesti suvalisel hetkel: "oo, see sobib täpselt minu blogis üheks multi-kulti näiteks". Mina, kes ma olen vaid arglikult blogimist reisidel katsetanud, sain vist alles nüüd aru, mida tähendab oma mõtet blogides analüüsida. Anda oma mõtet edasi nõnda, et see peale minu ka teisetele huvitav tunduks, ega see polegi ülesanne kõige lihtsamate seast. Kuidas ma sellega lõppkokkuvõttes hakkama sain...usun, et sina, armas lugeja, oskad seda kõige paremini hinnata.

Mulle meeldis, kui aktuaalne oli kogu aine ülesehitus. Arutlesime päevakajalistel teemadel ning tõime välja ühiselt erinevaid vaatenurki, kuidas erinevad kultuurid tajuvad näiteks pagulaskriisi, milline tähtsus on ideoloogilisel taustal, mis on identiteet, kuidas tajume huumorit jnejne. 

Kas aine muutis ka minu isiklikku maailmanägemust? Pigem mitte. Tunnen, et arvamus jäi samaks aga teadlikus on kasvanud ja oskan ehk paremini käituda suheldes erineva taustaga inimestega. Mõistmine, et igaühel on õigus erineda, on tegelikult esmatähtis, mitte ainult kommunikatsioonijuhile vaid igale indiviidile. 

Multi-kulti aine andis mulle kaasa vajaliku oskuse, kuidas erinevust ära tunda, mõista ning austada, et koostöö oleks nauditav protsess kõigi osapoolte jaoks.

Tänan teid, minu toredad kursakad, sest teie postitused olid tõesti kaasahaarvad ja mõtlema panevad. Igaühel oma põnev stiil ja tunnetus. Loodan, et nii mõnigi meist sai blogimise pisiku kaasa ja katsetab edaspidigi:) Mina igatahes hoian teie blogiaadressid oma lemmikutes.

Päikest põue!

Kultuuriline mitmekesisus by Thomas A. Bauer II

Töötades läbi kogu artikli, tunnen, kui palju erinevaid mõttekilde see mulle andis. Kui algselt tundus mulle, et identiteet on peamine ja kogu teksti keskmeks, siis nüüd tundub teisiti. 

Artikkel paneb sügavalt mõtlema, millised on kultuurilisest mitmekesisusest tulenevad probleemid, kui oluline on selle juures kommunikatsiooni osatähtsus ja kuidas ning miks konfliktid üldse tekivad, kui erinevad kultuurid omavahel kokku puutuvad. Loomulikult oleme mõjutatud oma taustast, kust me tuleme, mida on meile õpetatud, millised tavad on meie jaoks normaalsed ja missugune info on meieni näiteks läbi meedia jõudnud. Samas, kui soovida määratleda, mis on kultuur, ei tohiks arvata, et meie taust, kust me tuleme on kõige tähtsam osa. Pigem tuleks mõelda, mis on meie idee, kuidas näeme oma tulevikku ja kuidas aktsepteerida kedagi, kes ongi veidi erinev.

Mind puudutas artiklis vähemuste teema. Kuidas hoida ära konflikte, mis tekivad vähemuste vahel. 

Kommunikatsiooni juhtimine erineva ideoloogilise taustaga inimeste seas ühes keskkonnas, see pole ülesanne lihtsate killast. Lisaks tekib küsimus, kuidas väärtustada mõlema poole kultuurilist tausta ja mida üldse väärtustada, kui rääkida kultuurist. Ja siin ongi juba näha konflikti alget. Kuna tegemist on väga tunnetusliku teemaga,  kus igaühel võibki olla erinev arusaam, tundub tihtipeale lihtsam mitte mõista.

Nüüd kui olen lugenud nii paljudest erinevatest tahkudest, kuidas kultuuri mõista, sai minu jaoks selgeks, et kultuur on täpselt selline nagu me sellel enda jaoks paista laseme. Kõik meie igapäevased toimetused, ettevõtmised ja sõnavõtud on kultuuri üks osa. Kultuur ei teki iseenesest, meie oleme selle kujundajad.

Ja veel...erinevus rikastab, päriselt ka. Kõige tähtsam on alati esmalt proovida mõista, kui hukka mõista.  

Kultuuriline mitmekesisus by Thomas A. Bauer I

Olen veetnud mõned huvitavad õhtud väga filosoofilise artikli seltsis ja pean tunnistama, et ka minu mõtted lähevad aina kaugemale rändama. 

Peas tiirlevad mõisted nagu ideoloogiline taust, kultuur, sotsiaalne ühtekuuluvus, identiteet, iseseisvus ja millist rolli selle kõige juures mängib kommunikatsioon. Kuidas oleme mõjutatavad või milliste vahendite läbi laseme end mõjutada?

Nagu ka päris esimestes loengutes, köidab mind ikka kõige rohkem identiteedi temaatika, mis on ka antud teksti läbivaks teemaks. Identiteedi jõud panna inimesi uskuma ja üheskoos tegutsema- see on tugev. Tekstis on põnev mõttekäik, et enamus riikides on kõrgeimaks võimukandjaks rahvas. Kui ei ole monarhiat või diktaatorlust vaid valitseb usk demokraatiasse, siis kuidas muudab see identiteedi konstruktsiooni. Mängu tulevad uued mõisted nagu koostöö ja arutelud.

Ootan huviga, mis toimub minu väikses peakeses, kui olen artikli lõpusirgel. Loodan, et suudan näha siis tervikut, mille autor oma filosoofilist teed mööda on rajanud. 

Huumor töökohal

Huumor on minu elus olulisel kohal. Lihtsalt pole võimalik elada päevagi nõnda, et keegi nalja ei tee. Killuke huumorit leevendab pingelised olukorrad, samas võib see ka pingelised olukorrad tekitada. Mõlgutan täna mõtteid olukordade üle, kus kokku satuvad kaks erineva kultuuritaustaga inimest. 

Töötan rahvusvahelises ettevõttes ning minu kolleegid on peamiselt eestlased, lätlased, leedukad ja rootslased. Selle pooleteise aastaga, olen aru saanud, et eestlase lemmik sarkasm ei pruugi teises kultuuriruumis kasvanud inimestele olla nii kodune nagu minu jaoks. Nali on põhjustanud solvumist ja arusaamatusi. Eks vahetevahel tuleb ikka ette, kus eestlased omavahel musta huumorit pilluvad ja välismaalased vaikides üksteisele küsivalt silma vaatavad. Õnneks "I'm just joking" päästab maailma. Peale seda fraasi naeravad tavaliselt kõik, kes viisakusest, kes siiralt aga soojem ja sõbralikum õhkkond on loodud. 

Just meeldiva ja sõbraliku keskkonna pärast ongi minu arvates huumor niivõrd oluline. Ma ei ole veel kohanud kollektiivi, keda lisaks ühistele eesmärkidele igapäeva töös ei ühendaks ka sarnane huumoritaju. Oled sa siis mees või naine, eestlane või lätlane, töökohas veidike heatahtliku ja lõõgastavat naeru on arvatavasti meie kõigi jaoks teretulnud. :)

Dialoog ühiskonnas

Organisatsioonis üheks kommunikatsiooni edukuse saladuseks on kindlasti kahepoolne suhtlus ehk dialoog, kus info edastaja ja vastuvõtja saavad enam vähem võrdselt sõna sekka öelda. Hakkasin mõtlema, et huvitav, miks on ühiskonnas niivõrd keeruline dialoogi tekitada ja kuidas see tänapäeval praktikas välja näeb.

Üheks võimaluseks on streigid. Tulla valjuhäälselt tänavale oma õigust nõudma või siis lihtsalt seisukohti põhjendama. Kas osapooltel on võimalus sisukat dialoogi pidada streigi ajal? Jääb mulje, et pigem on streigi puhul oluline poole valik ning vastavalt sellele, kas oma seisukohtade kaitsmine või siis rünnak vastaspoole suunas. Arutelude pidamiseks jääb siin vähe ruumi. 

Teine võimalus on proovida oma arvamust levitada meedias. Elame infoühiskonnas ja meid ümbritseb suurtes kogustes müra. Ajakirjanikud näevad kurja vaeva, et toota artikleid, mis lugejaid kõnetaks. Kui tegemist ei ole just päevakajalise teemaga on oht, et arvamusavaldust ei trükita. Kuid kui siiski artikkel näeb ilmavalgust, on tegelikult tõenäosus, et info jõuab õigete inimesteni väike. Veel pisem on võimalus, et see ka päriselt olukorda muudab.

Aga mis siis oleks variandiks, mis aitaks osapooltel omavahel suhelda, nii et sellega ei kaasneks suurt meediakära ning süüdistuste asemel oleks päriselt ka võimalik keskenduda lahenduste otsimisele? Mulle tundub, et võlusõna on koostöö. Näiteks, kui ametnik teab põllumehe olukorda enne, kui piim Toompeale tuuakse ja põllumeheni jõuaks prognoosid tema valdkonna kohta lähiaastatel, ehk oleks siis pilt helgem. Sarnaseid näiteid võiks tuua mitmeid, kus kriise oleks ehk võimalik leevendada varasema konsultatsiooni ja abiga. 

Samas leian, et koostöö ja erinevate osapoolte kaasamine ühiskonnas teeb jõudsalt edusamme. Aina enam näen, kuidas otsustusprotsessid tuuakse rohkem nelja seina vahelt välja, ning kaasatakse rohkem osapooli. See on kindlasti üheks võimaluseks, kuidas saab tekkida monoloogi asemel dialoog huvigruppide seas, et oleks parem informeeritus ning võimalus arvamuse avaldamiseks.

Tegelikult on päris põnev jälgida, milline on dialoogi tulevik. Kas pigem sammume tänaval plakatiga, kogume pöidlaid näoraamatus või proovime pidada läbirääkimisi teise osapoolega, pakkudes välja lahendusi, eks siis seda ole näha. Hetkel tundub mulle, et suund on meil õige.

Stereotüüp- miKs?

Naine. Blond. Ülikoolis. Töökohaks pank. Mängib sulgpalli. Armastab juurvilju. Lemmikköök-India. 

Millal tekkis eelarvamus? Peale viiendat sõna polnud enam oluline, mida ma edasi kirjutan, kas pole? Nii lihtne ongi luua stereotüüpi. Piisab mõnest sõnast ja meie peas on juba kõik selge. Aga miks me elame stereotüüpide maailmas?

Aga miks mitte, sest nii on ju palju lihtsam. Mõtlemine on meie eest juba ära tehtud. Õnneks leidub tublisid, kes püüavad olla stereotüübi murdjad. Võin siiralt tunnistada, et proovin samuti nende hulka kuuluda, kes ei lähtu vaid eelarvamustest vaid kujundavad arvamuse alles peale otsest kontakti konkreetse inimesega. Kahjuks tuleb tõdeda, et olen saanud tunda, mida tähendab, kui eelarvamuse murdmisel leiab see hoopis kinnitust. Nimelt kolisin Kreekas elama majja, mille naabriks olid mustlased. Tegemist oli mustlasperekonnaga (või siis mitmete perekondadega). Tundus, et liikmeid oli seal mõnikümmend: mehed, naised ja igas vanuses lapsi. Aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Kõik oli tore hetkeni, kui saabus esimene elektriarve, mis oli 1000€ kolme kuu peale ja see ei ole okei. Majaomanik nõustus kirjutama elektrifirmasse, et uurida, ega tegemist pole eksitusega. Kuna Kreekas jahvatavad kõik veskid aeglaselt, jõudis minuni enne elektrifirma vastust ka järgmine arve, mis oli veelgi suurem. Lisaks sellele liikusid tubades asjad, kui katusevärav oli kogemata lahti jäänud ja vahepeal võis katusel kuivavast pesust mõni riideese müstiliselt kaduda. 

Kuna maja asukoht oli super ja ma ei tahtnud sellest loobuda, otsustasin võitlusesse asuda. Panin kaamerad püsti ja olin tähelepanelik ning hakkasin oma naabritega sõbrustama. Sõbrunemise tulemusena jäid elektriarved jätkuvalt hiiglaslikuks aga asjad enam toas ei liikunad ja riideid sain kuvamast võtta samapalju, kui rippuma sai pandud.

Peale sellist kogemust on väga keeruline mõelda, et kõik mustlased ei pruugi olla ühesuguste kommete ja harjumustega, aga ma tõesti proovin. Warren Buffet: "Võtab aastaid, et usaldust võita, kuid vaid mõne minutiga võib selle kaotada." Antud kogemus muutis mind küll palju ettevaatlikumaks, kuid siiski ootan põnevusega, millal saan kogeda olukorda, mis viiks mind sammukese lähemale mustlaste taasusaldamiseni ning murraks stereotüübi.

Kampaania, mis kõnetab - olen silmapaistev!

Jagan teiega oma tänahommikust emotsiooni.

Bussiga hommikul mustamäelt TLÜ-sse sõites nägin, et suurel enamusel reisijatest rippusid helkurid uhkelt kas jope, mantli või koti küljes. Võimalik, et tegemist oli juhusega aga leian, et on paslik jagada kiidusõnu kampaania autoritele Maanteeametist, kes igal aastal põnevate ideedega välja tulevad ja inimesi pimeduses helkima panevad.

Minul on aga naabril pole :)

Kena teisipäeva armas lugeja!

Nägin täna näoraamatus postitust "kui eestlaste kadedus põleks, poleks meil talvel küttepuid vajagi" Kas see mõte paneb teid kaasa noogutama või pigem vastupidi pead raputama?

Tekkis kohe tahtmine pajatada veidi kadedus teemadel. Kas pole nii, et oleme andud kadedusele kaht tüüpi tähenduse - heatahtliku ja pahatahtliku? Kui nüüd must-valgelt näitlikustada siis mõõdukas kadedus võib olla edasiviivaks jõuks ja kõik, millega liiale minnakse on negatiivne. Ise tunnen, et olen samuti kade inimene, kuid loodetavasti mitte pahatahtlikult. Eks ma vaikselt võrdlen ennast naabriga ja kui kellegi õuele lotoõnn kukub, eks ma siis ikka mõtle, et oh, tahaks ka. Pigem tundub see  normaalsena ja elu ühe osana. Eks vast leidub neidki, kes naabri uue auto pärast ka ise autoajakirja lehitsema asuvad aga mina tõesti ei usu, et tegu on ainult eestlasele omase kadeduseussiga.

Siiski, kui tunned, et kadedad ja pahad mõtted muserdavad ja võtavad võimust, siis siin väike soovitus:

Ära kunagi mõtle, et minul ei ole, naabril on. Kõigele tuleb ikka positiivselt läheneda: minul on aga naabril pole:)

Roll võib olla erinev aga väärtused jäävad samaks

Tere-tere!

Jälle üks põnev päev seljataga. Minu kursaõde TTÜ-st küsis täna, kuidas TLÜ-s meeldib ja kas ma olen valikuga rahul. Pidin tunnistama täiesti siiralt, et tudengielu on alanud väga huvitavalt. Tavaliselt kõlab minu jaoks veidralt, kui keegi tuttavatest pidevalt kiidab, kui hästi tal ikka läheb. Aga no mis sa teed, kui ongi mitmeid positiivseid emotsionaalne ja kõik tundubki lahe. Patt oleks väita vastupidist, sest naudin üliõpilase rolli.

Rääkides rollidest siis multi-kulti loengus mõtlesin, et loeks õige üle, mitmes rollis ma elu lavalaudadel üles astun. Kurb tõdeda aga ma ei suutnud seda pisikest arvutust enda jaoks nii veenvalt teostada, et saaksin vastuse lukku panna. Loeme siis üheskoos, mitu rolli mul olla võiks: tudeng, töötaja, sõbranna, elukaaslane, tütar, lapselaps, tallinlane, ühiskonna liige... Ma arvan, et neid rolle võib olla veelgi aga nüüd peamine. Kas oled kunagi mõelnud, et ükskõik kui palju on erinevaid rolle, meie põhiväärtused jäävad alati samaks? 

Väärtustega vastuolusse minnes tekitab see minus kehva tunde, ükskõik mis rollis ma siis parasjagu olen. Ebaõiglased olukorrad on kindlasti ühed paljudest, kus ma tavaliselt pealtvaatajaks jääda ei suuda. Siiski kõigest hoolimata eilsel külmal hilisõhtul nägin ärritavalt ebaõiglast käitumist, jäädes ise tahaplaanile. Nimelt hilines buss liiklusavarii tagajärjel peaaegu pool tundi. Võite isegi arvata, et igas peatuses tulid bussi pahurad kringliks külmunud ühistranspordi fännid. Kahjuks üks noor naine pidi oma pahameele väga võikate väljendite saatel bussijuhile selga valama. "Mina pean siis külmetama ja sina hilined" on tema jutu viisakas kokkuvõte. Ma kohe ei teagi, mis rollis ma sellel hetkel olin aga konflikt minu väärtusega oli ilmselge. Õudusega kuulasin vestlust ja leidsin, et vähim, mis ma hetkel teha saan, on oma mõtetes bussijuhile kaasa tunda ja loota, et kui ta peale tööd koju läheb, siis on konflikt juba ununenud. 

Eks inimesi ole igasuguseid ja emotsioone kõigil palju. Olukorda analüüsides tundub, et ega antud situatsiooni ära hoida ju poleks saanud ja vahelesegamine ehk tundub samuti liiast. Pigem loodan, et ma ise ennast liigselt emotsioonidel kanda ei luba ning selliseid olukordi ei tekita. 

Siit ka minu soovitus: Enne kui miskit halba tahad öelda, mõtle korra, kuidas sina ennast tema asemel tunneksid.

Mittemateriaalsed väärtused

Hei-hei!

Paar tundi arutelu multi-kulti loengus ja juba avastan end mõtisklemas teemade üle, mida pole varem osanud tähtsustada. Olen oma mõtisklusi esimese kuu jooksul nautima hakanud. Meenutasin oma baka aegu ning seal kahjuks sarnast tunnet ei tekkinud. Äkki olin siis liiga noor ja lihtsalt ei osanud.

Aga räägiks nüüd õige mittemateriaalsetest väärtustest: armastus, hoolivus, tänu, tervis jnejne... Tundub, et kui ma veel jätkan siis võiks koostada lausa õnnevalemi. Aga miks ka mitte? Olen 25-aastane ja sellest 8-aastat tööl käinud. Võib ümmarguselt arvestada, et kuskil 40 aastat töötegemist mõnes ettevõttes seisab veel ees. Töökohal veedame me palju aega ning peale laupäevast loengut hakkasin mõtisklema, mis jõud mind igal tööpäeva varahommikul voodist üles kangutab. Vastus oli kerge tulema- inimesed. 

Töötasu on loomulikult oluline, sest peale üüri tasumist ja toidu ostmist ei peaks kontol laiutama ümmargune null, kuid ainult raha pärast 40 aastat järjest ennast tööl käima motiveerida ma ei suudaks. Siin tulevadki mängu mittemateriaalsed väärtused. Kõige aluseks on inimesed, kellega koostööd teen. Me kõik oleme omamoodi ja erinevate hobidega aga just see asja põnevaks teebki. Ma ei kujuta ette maailma, kus kõik ühtmoodi asjadest aru saaksid. Sarnaselt ei kujuta ma ette kollektiivi, kus kõik igas asjas üksmeelel. Koostöö võti ongi mittemateriaalsetes väärtustes nagu austus, hoolimine, mõistmine ja tänu. 

Ma olen üsna kindel, et see ongi minu tööl käimise õnnevalem. Miks ma peaksin tahtma kodus konutada, kui mul on võimalus veeta töised päevad huvitavate inimeste keskel ja saavutada ühiselt püstitatud eesmärke? Ja tasuks lisaks palgale on palju häid emotsioone ja tänu.